Ma sain diagnoosi ärevushäire 2006.aastal. Ei saanud aru, mida mina valesti teen. Sukeldusin oma töödesse ja tegemistesse ning maadlesin selle ärevusega käies nõelravis ja õppides homöopaatiat. Viimast hakkasin õppima sellepärast, et lapsed olid kogu aeg haiged ja mul ei õnnestunud tööd teha. Seega päästsin ma teisi kogu aeg, enda ärevust ma siis ei märganud, ega tahtnud ka märgata.
Kõik tundus juba parem, aga saabus see hetk, kus kadus elujõud, olin täiesti jõuetu ja väsinud. Olin siis 42 aastane. Ma jõudsin üleval olla 3 tundi ja läksin magama. Ma sain aru inimestest, kes on vanad ja väsinud. Aga mina, olin ju noor veel. Ma oli täiesti uues olukorras. Tööd teha jõudsin vaevu 2 tundi. Lapsed, pere, töö jne jne. Siis tekkisid meeletud hirmud, kuidas ellu jääda, olles sellises olukorras. Peas olid sundmõtted, kuidas laenud tasuda, kuidas ma jõuan tööd teha, jne. kui pole ENERGIAT. Saabus meeletu surmahirm, hakkama saamise hirm jne jne. Neid hirme oli meeletult, sest keha oli nii pinge seisundis ja peas olid ainult negatiivsed mõtted. Igatahes sain aru, et olen depressioonis. Ma sain aru, et ma ise olen ennast sellisesse olukorda viinud läbi oma stresside ja negatiivsuse mõttemaailmaga. Aga selle negatiivsema maailma olin ma saanud endale 0- 7 aastani, mil meie alateadvus on lahti ning vanemate arusaamatused ja võimuvõitlus ja hirm hakkama saamise ees olin endale krabanud.
Olles avatud hingega, otsisin erinevaid lahendusi. Õppisin EFT, konstellatsioone. Ja siis saabus minu ellu NPA meetod. Ma olen tänulik oma esimesele õpetajale Heidi Plumbergile, kelle käest sain teada, kuidas selle meetodiga ennast aidata. Ainult 3 aastat tööd endaga ja minu igapäevane ärevushäire on kadunud.
Olen täiesti uus inimene. Minu vana Mina oli kogu aeg rahuolematu. Kogu aeg oli kõike vähe, piitsutasin ennast, et teha rohkem tööd ja saada rohkem raha. Ma olin kogu aeg perfektne. Ma läksin kohe närvi, kui asjad ei olnud nii, nagu Mina seda soovisin. Ma olin endaga hästi karm. Ma surusin ennast kogu aeg alla. Kritiseerisin ennast kogu aeg. Ma ei väärtustanud ennast, ma panin kõiki teisi ettepoole ja ise jätsin ennast viimaseks. Ma ei usaldanud kedagi. Ma ei andnud mitte kunagi oma lapsi kellelegi, sest mul oli meeletud hirm, et äkki midagi juhtub. See uskumus, võttis kogu energia ära, sest elad pideva hirmu all. Ma kontrollisin kõike ja kõiki. Siis ei olnud ma kunagi oma energias. Käisin teistelt energiat võtmas. Ma polnud piisav. Ma olin iga päev orav rattas energias. Mõtlesin iga päev, kuidas ma saaksin sellest kõigest välja.
2020. tuli minu ellu uus õpetaja -Ilona Sibold. Kallis õpetaja Ilona õpetas mulle, et Elu on lihtne. See oli nüüd nagu tordil kirss. Sain aru, kui lihtne tegelikult elu on. Ja kui keeruliselt ma seda kõike varem võtsin. 2017- 2020 olen õppinud ja tegelenud süvitsi raha energiaga. Lasin lahti võitlusest rahaga ja leidsin ülesse tänutunde raha suhtes. Tänulikkus on õnne võti.
Minu ärevuse põhjuseks oli see, et minu alateadvuses oli vale info- ma pole väärt armastust, ma pole väärt raha, ma pole väärt head suhet, ma pole väärt head elu. Minu alateadvuses oli programm, et ma olen väärt kannatusi ja hirme ja võitlust jne jne.
Ma olen nii tänulik, et ärevushäire minu juurde tuli. Ma olen nii tänulik, et ma sain aru, et vaja on tegeleda oma tunnetega ja uskumustega.